"The Case For Copyright Reform" lahenduste hinnangud
Esimene lahendus, mida nad pakuvad, on see, et autor jääb autoriks ning keegi teine ei tohiks end pidada autoriks. Ma olen sellega täiesti nõus ning nii peakski olema, kuid kui autor on vähetuntud, on just autoriõigused need, mis kinnitavad, et tema ongi teose looja. Isegi praegu on väikeloojatel keeruline end kaitsta ideedevarguste eest, kuid mis saaks siis, kui puuduks legaalsed vahendid selleks? Arvan, et asi ei muutuks sugugi lihtsamaks nende jaoks. Näide sellest, et keegi ei tohiks väita, et nad on ABBA ei ole piiisav, sest ABBAl on suur platvorm ning see oleks ilmselge vale, kui keegi tunnistaks nende laule omaloominguks.
Teise lahendusega tahavad nad mitte-kommerts jagamise tasuta teha. Siinkohal tekib mul mitu küsimust. Kui keegi jagab kuskil sarnasel leheküljel nagu The Pirate Bay tasulisi mänge või muud meediat, ei saa jagaja ise tulu. See-eest, kui lehekülje omanik otsustab panna reklaamid mööda lehekülge üles, on tegu juba kasumliku äriga. Kas sel juhul oleks jagamine kommerts või mitte? Mina arvan, et oleks ning sellepärast see ei toimiks. Ka inimeselt-inimesele jagamine ei tundu päris aus, kui nt mängu looja on palganud mitukümmend inimest selle valmimiseks töötama ning peab kõigile nendest palka maksma, kuid tulu saab ainult ühe inimese pealt, sest pärast teda vallandub juba jagamisahel ning keegi teine mängu ostma ei hakka. Selline tegevus ei tundu majandusele eriti soodne. Esimeses peatükis nad mainisid, et inimesed paigutavad oma raha mujale, kuid samas internetita üksikmängijaga mängude pealt on väga keeruline muudmoodi tulu teenida. Multiplayeris saaks pakkuda erinevaid kostüüme, boonuseid jms, mille puhul tasuta mäng toimiks.
Järgnev punkt tahab lühendada autoriõiguste kestvust seitsmekümnelt aastalt kahekümnele. Arvan, et see on täiesti mõistlik ning töötaks juhul, kui autor saaks vajadusel autoriõiguseid uuendada.
Neljandas punkt on see, mis ma osaliselt ka teise lahenduse probleemina välja tõin. Tööde autoreid on keeruline üles leida. Sellel juhul kaoks autoriõigus ära viis aastat pärast loomingut, kui autor ise vastupidisest nõudest teada ei anna. Arvan, et see on loogiline otsus, kuid samas autorita tööd ei ole ka õiglane varastada. Siiski näitab see, et autor ise ei hooli oma loomingu kaitsmisest eriti ning on vaikides nõus sellega, et tema tööd pärast viit aastat kasutada saab.
Viiendas lahenduses soovivad nad olemasolevast loomingust tüki võtmise ja selle kasutamise oma loomingus tasuta teha. Arvan, et see on mõistlik, sest tänapäeval on nii palju loodud, et ka täiesti ise midagi uut välja mõeldes leidub sellele vaste ning jääb mulje nagu oleks millestki sample võetud. Kõik tööd on mingil määral inspiratsioon muust. Sel juhul peab olema väga selge piir inspiratsiooni ja mahategemise vahel, kuid seda nad ka lubavad.
Kuues punkt jääb mulle veidi segaseks. Praegusel ajal on suuremad sotsiaalmeedia platvormid surutud autoriõiguste jälgimise osas nii nurka, et neile pole eriti jäetud muud valikut, kui teha ranged algoritmid, mis sorteeriksid ise, kas teos läheb autoriõiguste rikkumise alla või mitte. Seega ei peaks süüdistama ettevõtteid, sest nemad on need, kes on sunnitud seda tegevust kuidagi jälgima. Sellegipoolest peaks olema lihtsam ettevõtetele teada anda, et nende õigusi kasutada ja kopeerida töid on rikutud.
"The Case For Copyright Reform" kirjutati aastal 2012, mis on samal aastal, mil sunniti populaarne failide jagamise lehekülg Megaupload sulguma. Ütleksin, et viimase kümne aasta jooksul pole midagi neist tegelikult jõustunud. Vastupidiselt on suurim muutus see, et kõik on karmimaks ning rohkem jälgimise alla läinud. Ka karistused on suurenenud.
Teise lahendusega tahavad nad mitte-kommerts jagamise tasuta teha. Siinkohal tekib mul mitu küsimust. Kui keegi jagab kuskil sarnasel leheküljel nagu The Pirate Bay tasulisi mänge või muud meediat, ei saa jagaja ise tulu. See-eest, kui lehekülje omanik otsustab panna reklaamid mööda lehekülge üles, on tegu juba kasumliku äriga. Kas sel juhul oleks jagamine kommerts või mitte? Mina arvan, et oleks ning sellepärast see ei toimiks. Ka inimeselt-inimesele jagamine ei tundu päris aus, kui nt mängu looja on palganud mitukümmend inimest selle valmimiseks töötama ning peab kõigile nendest palka maksma, kuid tulu saab ainult ühe inimese pealt, sest pärast teda vallandub juba jagamisahel ning keegi teine mängu ostma ei hakka. Selline tegevus ei tundu majandusele eriti soodne. Esimeses peatükis nad mainisid, et inimesed paigutavad oma raha mujale, kuid samas internetita üksikmängijaga mängude pealt on väga keeruline muudmoodi tulu teenida. Multiplayeris saaks pakkuda erinevaid kostüüme, boonuseid jms, mille puhul tasuta mäng toimiks.
Järgnev punkt tahab lühendada autoriõiguste kestvust seitsmekümnelt aastalt kahekümnele. Arvan, et see on täiesti mõistlik ning töötaks juhul, kui autor saaks vajadusel autoriõiguseid uuendada.
Neljandas punkt on see, mis ma osaliselt ka teise lahenduse probleemina välja tõin. Tööde autoreid on keeruline üles leida. Sellel juhul kaoks autoriõigus ära viis aastat pärast loomingut, kui autor ise vastupidisest nõudest teada ei anna. Arvan, et see on loogiline otsus, kuid samas autorita tööd ei ole ka õiglane varastada. Siiski näitab see, et autor ise ei hooli oma loomingu kaitsmisest eriti ning on vaikides nõus sellega, et tema tööd pärast viit aastat kasutada saab.
Viiendas lahenduses soovivad nad olemasolevast loomingust tüki võtmise ja selle kasutamise oma loomingus tasuta teha. Arvan, et see on mõistlik, sest tänapäeval on nii palju loodud, et ka täiesti ise midagi uut välja mõeldes leidub sellele vaste ning jääb mulje nagu oleks millestki sample võetud. Kõik tööd on mingil määral inspiratsioon muust. Sel juhul peab olema väga selge piir inspiratsiooni ja mahategemise vahel, kuid seda nad ka lubavad.
Kuues punkt jääb mulle veidi segaseks. Praegusel ajal on suuremad sotsiaalmeedia platvormid surutud autoriõiguste jälgimise osas nii nurka, et neile pole eriti jäetud muud valikut, kui teha ranged algoritmid, mis sorteeriksid ise, kas teos läheb autoriõiguste rikkumise alla või mitte. Seega ei peaks süüdistama ettevõtteid, sest nemad on need, kes on sunnitud seda tegevust kuidagi jälgima. Sellegipoolest peaks olema lihtsam ettevõtetele teada anda, et nende õigusi kasutada ja kopeerida töid on rikutud.
"The Case For Copyright Reform" kirjutati aastal 2012, mis on samal aastal, mil sunniti populaarne failide jagamise lehekülg Megaupload sulguma. Ütleksin, et viimase kümne aasta jooksul pole midagi neist tegelikult jõustunud. Vastupidiselt on suurim muutus see, et kõik on karmimaks ning rohkem jälgimise alla läinud. Ka karistused on suurenenud.
Comments
Post a Comment